Keskaja majandusmull või lugu Hollandi tulpidest
Igal aastal saab maailm imetleda kuulsates Hollandi parkides tulpide õitsemist, Keukenhof võtab vastu kümneid tuhandeid turiste, kes saabuvad nautima selle õrna lille lummavat ilu. Kuid vähesed neist teavad, et veel 400 aastat tagasi oli tublid (või ahnus) paljude inimeste materiaalse hävingu põhjuseks!
Kõik sai alguse nii: XVI sajandi keskpaigas tõi Austria suursaadik Ogier Ghiselin de Busbecq oma Konstantinoopoli reisilt Viini mitu tundmatut lillesibulat, prantsuse botaanik Charles de Lecluse istutas need keiser Ferdinand I kuninga aeda ja kandis nende eest hoolt. Mõne aasta pärast vahetas prantslane elukohta ja alustas tööd Leideni ülikooli botaanikaaias, kuhu ka võttis kaasa oma imelised lillesibulad. 1594. aasta kevadel alustas Hollandis õitsemist esimene tulp.
XVII sajandi alguses tegelesid tulpide kasvatamisega mitte ainult haritud botaanikud Charles de Lecluse valvsa juhtimise all, aga ka tavalised aednikud. Populaarsust hakkas koguma uute lillesortide laialdane aretamine: toona olid turul väga hinnas eredad mitmevärvilised efektid, mis tulenesid tulpidele iseloomuliku mosaiikviirusega nakatumisest. Väga ihaldusväärsed olid ebahariliku värvitooniga imetlusväärsed lilleõied, mille eest pakuti maksimaalset hinda. Kõige populaarsemaks said aga Prantsusmaal aretatud punakas-valged tulbid uhke sordinimega "Semper Augustus".
1623. aastal pakuti Hollandis selle tulbisordi ainuomanikule 10 sibula eest 20 000 kuldnat, 1624. aastal - ühe lillesibula eest 3000 kuldnat, kuid ta ei nõustunud neid müüma. Tulbimaania ajast on kinnitust leidnud fakt, et kunagi sai 1000 kuldna eest müüdud üks punakas-valge täiskasvanud tulbisibul ja kaks selle tütarsibulat. Tol ajal sai selle summa eest osta, näiteks, 856 grammi kulda või 10 kilogrammi hõbedat, kvalifitseeritud käsitööline teenis ligi 300 kuldna aastas.
Theodorus Veliuse andmetel näitas tulbimaania nähtus oma esimesi märke 1633. aastal Lääne-Friisimaal: tolle aasta suvel taevasse lennanud hinnad põhjustasid suure kiremöllu. Säilinud andmetes seisab, et üks Horni linnaelanik oli vahetanud 3 tulbisibula vastu oma kivimaja ja keegi kohalik talunik andis tublisibulate vastu kogu oma talupidamise. Iga tehingu hind oli vähemalt 500 kuldnat, mis tähendab, et tublisibulad kujunesid reaalseks valuutaks.
Tulbikasvatajad, kes lasid 1634. aastal turule hulganisti uusi tulbisorte, valasid samuti õli tulle: hinnad populaarsetele tulbisibulatele järsult langesid, võimaldades uutele "kaupmeestele" turule sisenemist, mis tõi endaga kaasa tulbimaanide kasvu.
1634.-1635. aastatel panid hollandlased aluse omamoodi tähtpäevatehingute turule, alustades istutatud tulbisibulate müüki juba sügisel ja sõlmisid lepingud, millega kohustusid järgmisel suvel tublisibulad välja kaevama. Samal ajal sõlmiti hulganisti lepinguid tulbisibulate korduvaks edasimüügiks ehk kaupmehed müüsid tublisibulaid, mis ei kuulunud neile, ostjatele, kellel polnud raha ega soovi neid tulpe kasvatada. 1634. aasta detsembris ei müüdud tulbisibulaid tükikaupa, vaid juba kaalu järgi.
1636. aasta suvel toimunud börside avamine suurendas spekulantide arvu: Hollandi linnades avati "kolleegiumid", Amsterdami börsi analoogid, kus kauplesid odavamate tublisportidega enamasti vaesemad inimesed.
Siin sõna otseses mõttes müüdi õhku, sest keegi ei kontrollinud ostjate maksevõimet ega tulbisibulate olemasolu, spekulatsioonimängude tagajärjel sööstsid tulpide hinnad taevasse ja sama järsult kukkusid alla.
Tulbimaania jõudis oma tippu 1636. aasta novembrist kuni 1637. aasta veebruarini: esmalt langesid tulbisibulate hinnad 7 korda, mis oli tingitud Wittstocki müügituru kaotamisest, kuid novembris, vahetult enne jõule, kasvas nende hind jälle 18 korda. Samu tublisibulaid müüdi edasi kümneid kordi, müüja jäi alati kasumisse. Lõpuks hakati müüma tagatiseta lepinguid, mis olid 20 korda kallimalt kui maasse istutatud tulbisibulad.
Hakkasid levima kuulujutud "tulbimulli" lõhkemisest. Ja nii see juhtus. 1637. aasta veebruaris langesid tulbisibulate hinnad 20 korda. Ostjad hakkasid massiliselt taganema varasemalt sõlmitud lepingutest. Enamik lepinguid kuulutati kehtetuks, kuid need, kes panid kogu oma vara lootuses ratsa rikkaks saada, kaotasid kõik.
Tundub, et me ei õpi ajaloost☺. Millist situatsiooni tänapäeva finantsmaailmas meenutas teile see tulbihullus?