Sõjaväest rahvusesinduseni välja | Partneri Viktor Deaki lugu
Minu nimi on Viktor Deak. Ma olen SOLARGROUPi partner ja 2019.-2021. aastatel olin ettevõtte rahvuspartner Ungaris.
Mul on insenerialane ettevalmistus. Olen töötanud insener-mehhaanikuna, hariduse omandasin inseneri-elektriku erialal, mis jäi lõpetamata. Ma läksin õppima kõrgemasse sõjakooli. Ehk siis olen endine sõjaväelane. Mul olen täitnud erinevaid ülesandeid, teeninud 10 aastat, sealhulgas välismaal ja erinevatel missioonidel. Minu ülesannete hulka kuulusid teabe analüüsimine ja saadud andmete töötlemine.
Lahkudes sõjaväest, otsustasin pühendada end majanduse ja äritegevusega seotud küsimustele. Esimese taolise kogemuse sain kindlustusettevõtte müügivaldkonnas töötades. Hiljem töötasin erinevates ettevõtetes, mis ei olnud alati müügiga seotud. Siis tutvusin võrkturundusega, hakkasin tundma huvi oma võrgu loomise vastu.
Proovisin seda teha erinevates projektides. Paljud projektid põlesid läbi ja enam ei eksisteeri. Ma analüüsisin oma kogemusi. Ja esimeseks oluliseks järelduseks oli – igas finantssegmendis on riigipõhine spetsiifika. On tööriistu, mis on teatud riikides end suurepäraselt tõestanud, kuid mõnedes teistes, kaasa arvatud meie juures Ungaris – ei ole jätkusuutlikud ega arenguvõimelised. Ma jätkasin oma võrkturunduskogemuse arendamist, saades aru, et pean määrama õige lähenemise. Oma riigis töötamiseks pidin ma selgeks saama, mida saan siin pakkuda.
2016. aastal tutvusin kuulsa investeerimisettevõttega, tehnoloogiliste projektide rahastamissüsteemiga. Seal kohtusin tõlgiga, kellega koos töötan tänase päevani. Töö käigus muutusime sõpradeks, korduvalt käisime Valgevenes, Minskis. Külastasime erinevaid tehnikapolügone.
SOLARGROUPiga tutvusin sedasi: partner Venemaalt pööras minu tähelepanu uuele Dujunovi mootorid projektile, millega tegeleb ühisinvesteerimisettevõte. Selle peale hakkasin uurima mulle kättesaadavat teavet. Siis otsustasin investeerida, umbes pool aastat olin selle projekti investor ja tutvusin partnerlusprogrammi võimalustega. Ja siis sain küsimus: "Kas ma oleksin nõus hakkama projekti esindajaks Ungaris?" Mulle pakuti rahvuspartneri rolli, kuigi mul veel puudus selles projektis arendatud partnerlusstruktuur. Sellegipoolest vastasin ma jaatavalt! Organisatoorse töö tulemusena kogunes 30. novembril 2019. aastal Budapestis toimunud rahvusesinduse avamisele 110 inimest. Mul õnnestus nii paljude inimeste kaasamine, kuna ma helistasin läbi oma tuttavaid, kellega töötasin võrkturundusettevõtetes. Ma arvan, et rahvuspartneriks saamine ei juhtunud minu töö tõttu, vaid kuna polnud kedagi teist, kes oleks nõus sellega tegelema.
Kahjuks kohe, kui me hakkasime tuure üles võtma, muutis pandeemia meie elu keeruliseks. Minu praktika ja kogemused nägid ette personaalsete kohtumiste toimumist, kuid neile kehtestati piirangud. Meil seisis väga teravalt vajadus personaalse suhtlemise järele, kuna tol hetkel saime tutvustama oma auditooriumile üksikasju ainult sellisel viisil. Praktika näitas, et vastasel juhul ei süvene inimesed argumentidesse ja neid on keerulisem veenda, suurema efekti andsid personaalsed kohtumised. Kuid meie ressursiks jäi vaid veebirežiim. Kohaliku spetsiifika kohaselt sellest ei piisanud.
Dujunovi mootorid projekti tulid erinevad inimesed. Paljudele neist oli võrkturundus võõras. Nende seas olid investorid, kes toetasid projekti, kuid ei kavatsenud partnerlusprogrammis töötada. Neid me pidime vaid veenma, et projekt lõppeb positiivselt ja nad saavad oma kasumi kätte. Veel üks kohalik eripära: suur osa investoreid on vanemas eas inimesed, keda ei huvita partnerlusvõrgustik. Meie riigis osutus üsna keeruliseks aktiivsete võrkturundajate kaasamine, kes oskaks inimestega töötada.
Mingi aeg ei olnud minu partnerlusstruktuuris mingit arengut. Siis ma leidsin selle süsteemi põhiplussi: minu tööd saab kopeerida. See, mis mul on, see, mida ma olen teinud, saan ma edasi anda järgmisele partnerile. Ja tema saab sama meetodi alusel luua ja arendada juba enda struktuuri. See töötas. Ükski rahvuslik omapära ei tohi pidurdada progressi.
Mulle jääb alati puudu mõõdetavusest. On keeruline, kui ma ei saa mõõta ja kontrollida partnerite tegevusi, nende igapäevast tööd. Ja siis ma hakkasin mõtlema ja tegema kirjalikke ettepanekuid partnerite funktsionaali osas. Selles küsimuses oli mulle hästi oluline ettevõtte tagasiside.
Ma puutusin, näiteks, kokku, et ühe ja sama iseloomuga veebiseminarid muutuvad inimestele tüütuks. Pakkusin ettevõttele välja hoopis teise lähenemise – korraldada erinevat tüüpi veebiseminare. Ettevõte nägi ette 4 veebiseminari korraldamist kuus. Ja ma sageli mõtlesin, kuidas kuust kuusse räägin ühte ja sama juttu. Sel ajal liitus projektiga väga vähe uusi inimesi, potentsiaalseid partnereid. Ma otsustasin, et ühesuguseid veebiseminare võiks salvestada ühele videole. Et partner saaks neid vaadata talle sobival hetkel, sõltumata kellaajast.
Siis nägin ma veel ühte huvitavat suundumust. Peaaegu iga nädal tekkis mõni uus projekt. Ja kui inimene liitub projektiga õigel hetkel, saab ta selles hõivata juhtiva positsiooni. Selle poole püüdlevad paljud. Ja kui kellelgi see õnnestub, suunavad nad oma partnereid ja raha konkureerivasse projekti. Lootusega teenida rohkem kasumit kui projektis, mis on küll stabiilne, kuid töötab juba kaua aega. Ja selliseid partnereid on väga keeruline veenda jääda ja viia alustatu lõpuni, kuna neid paelub uudsus.
Veel olen mõistnud, et numbrid ei edasta alati reaalset olukorda. Meie asjas sõltub palju inimese temperamendist, iseloomust, inimestega loodavatest sidemetest.
Minu strateegia on järgmine:
1. Luua ja täiustada tegevuste, materjalide ja tööriistade kogumit. Kopeerida seda. Muuta selliseks, et isegi kõige nõrgem partner, kõige nõrgem inimene saaks seda kasutada.
2. Kontrollida partnerite tegevusi ja igapäevatööd.
Ma nägin oma progressi ja seda, et ettevõte jagab minuga samu ärivaateid. Mulle teeb rõõmu ettevõtte veebilehe struktuur. See aitab partneritöös väga. Näiteks oli mul lihtsam kasutada veebilehe struktuuri kui valmisesitlusi, mida pakkus ettevõte. Projektis toimuvaid muutusi ja sündmusi on kergem jälgida veebilehe kaudu kui läbi iganädalaste veebiseminaride, kuna koondseminarides on keeruline peegeldada toimuvaid muutusi. Ma pean seda oluliseks faktoriks: ühtse ametliku teabeallika olemasolu. Ja sealt saab iga partner võtta kõike, mida ta vajab, ja postitada oma sotsiaalmeedia kontodele. Veebileht on hästi struktureeritud, soovituslingi kaudu saab iga uus inimene tutvuda projektiga ja registreeruda selles.
Ma sõlmisin regulaarselt uusi tutvusi ja kasutasin oma töös personaalseid kontakte. Võisin eriüritusel leida sobiva inimese, keda kaasasin projekti. Minule oluline kriteerium: inimene peab olema ettepaneku tegemiseks piisavalt küps. Nii palju küps, et saab aru, mis on rahastamine, mis on vastutus ning millised üldreeglid kehtivad finantssektoris. Ja peamine – mõistma, et tulemusteni jõudmiseks võib kuluda aega. Parem oleks mitte alustada tööd inimesega, kellel veel pole selliseid teadmisi.
Ka siin on raskusi. Vanema põlvkonna inimesed ei valda hästi arvutit ja reeglina ei tööta internetis. Registreerimine, veebimaksed ja palju muud — on asjad, mida nad üritavad vältida. Sellisel inimesel tuleb võtta käest kinni ja teha kõiki toiminguid temaga koos. Sageli reageeritakse sellele üsna halvasti. Ja vastupidi: noorema põlvkonna inimesed on nutipädevad, kuid soovivad saada kõike kohe ja kiiresti. Nende lähenemine on selline: mul on vähe aega, räägi mulle 5 minutiga kõik ära ja kui 5 minutist ei piisa, siis ära isegi alusta. Nendega on keeruline jõuda üksikasjadeni ja neid veenda. 5 minutiga jõuan edastada vaid poolikut teavet, seepärast üritasin inimesi kohe ka ära registreerida, ja hiljem juba jälgisin, et ta lõpetaks oma registreerimisprotsessi. Kui inimene oli ennast registreerinud, siis sai ise tutvuda kõikide üksikasjadega, tellida uudiskirju ja alustada tööd partnerlusprogrammis.
Ma tahan loota, et minu kogemus ja pakkumised, mida ma olen jaganud ettevõttega, on viinud meid edasi. Näiteks pakkusin ma välja koguda kokku kõik ametlikud sotsiaalmeedia veebilingid ühte kohta. Ja nüüd on see nii. Mulle tundub, et iga info peab olema kättesaadav õigest kohast. Kui inimene tahab midagi teha, näiteks sissmakset või kontolt raha välja võtta, siis on palju mugavam, kui ta leiab juhendi, kuidas seda teha, samas kohast, mitte ei hakka seda otsima kusagilt "Abi" alajaotisest.
Ma oli pidevalt hõivatud nuputamisega, kuidas kasvatada inimeste motivatsiooni tavaliste asjade tegemiseks: investorikontosse sisenemine, uudiste avamine. Ja jõudsin järelduseni, et põhimotivatsiooniks jääb alati raha. Kuna partneril on tema tööks kõik vajalik investorikontol juba olemas. Ja oluline, et seal esindatud tööriistade kasutamine oleks igapäevaselt huvitav. Mis tähendab, et oleks vaja veel rohkem kannustamist, kingitusi, kampaaniaid. Igale inimesele peab andma iseseisvust ja samas äratama huvi läbi uute võimaluste. Ma olen veendunud, et huvi võib äratada ainult läbi raha.
Ma olen õnnelik, et aktiivselt demonstreeritakse tehnoloogia praktilist rakendamist. Me näeme seda Venemaal ja Hiinas. Ungari inimestele on oluline näha ja katsuda neid tooteid igas salongis, näha tehnoloogia rakendamist, näiteks, teha proovisõitu mootorrattaga, kuhu on paigaldatud selline mootor. Et siis ta saaks öelda - jah, see on tõesti olemas, ma proovisin selle ära. Nii on investorite kaasamine lihtsam. Emotsionaalsed inimesed ei hooli nii väga numbritest ja arvutustest küll aga oma muljetest.
Lühidalt, mul on olnud alati palju ideid, kuidas suurendada projektis osalevate inimeste aktiivsust. Ajapikku realiseerisin neid ka praktikas. Ma olen veendunud, et mida rohkem on inimesel teadmisi, seda aktiivsem ta on. Peamine on leida õige motivatsioon ja õpetada partnereid samm-sammult. Kindlasti mitte karistada neid, kes õpivad veidi aeglasemalt. Vastupidi – virgutama kõige eest.
Ma töötasin uute inimestega sedasi:
1. Uurisin, kas inimene on valmis sisenema tundmatule territooriumile, on valmis raskusteks. Kui väga ta soovib muuta oma elu?
2. Aitasin registreerimisega ja jälgisin, et ta lõpetaks registreerimisprotseduuri. Edastasin veebilinke ametlikele allikatele. Mõnedele inimestele sellest juba piisas ja nad töötasid ise edasi.
3. Olin kontaktis. Kontrollisin huvi. Mõned vajasid utsitamist igal sammul. Mõned ei liikunud edasi ka siis, kui võtsin neil käest kinni.
4. Vaatasime koos inimesega investeerimispakette, teisi võimalusi. Ma kutsun seda personaalseks häälestamiseks.
Vajalik on nii individuaalne lähenemine koos võimalusega mõjutada inimese valikuid kui ka automatiseerimine, kui inimene ise satub projekti ja muutub investoriks. Selleks on optimaalne omada partnerlusstruktuuris 5-10 aktiivset inimest.
Sellele tööle kulus kuni 8 tundi päevas, kuna ma tegelesin paralleelselt mitme teise projektiga ja tegin palgatööd. Suures osas pidurdas mind see, et Euroopa Liidus on karmid investeerimisreeglid. Siin satuvad paljud projektid finantspüramiidide definitsiooni alla (sõnastus seadusandluses, mitte tegelikult). Investoritel ja ettevõtetel on väga keeruline vastata kõikidele reeglitele. Ja paljud inimesed ütlevad ära oma võimalustest, kartes vastutust. Siin tuleb käsitleda seda küsimust väga ettevaatlikult.
Mind seob Dujunovi mootorid projektiga ja SOLARGROUPi ettevõttega palju rõõmsaid hetki. Parim nendest – minu liitumine. Siis oli 7. etapp. Ja toimus kampaania, mille raames sai osta paketti eelmistel etappidel kehtiva diskontoga. Ma kasutasin seda võimalust ja sain korraga mitu miljonit osakut.
Loomulikult oli ka eksimusi. Kuid ma õppisin nendest. Ma leidsin meetodeid, mis viisid mind eduni. Ma hindan ettevõttes stabiilsust. Olles tehnilise taibuga inimene, ma olen eriti rõõmus uudiste üle, mis räägivad kombineeritud mähismootorite kasutamisest. Oma töö käigus ma eelistan mitte kuulata teiste nõuandeid, ettevõttes meeldib mulle nii professionaalne kui mitteformaalne suhtlus.
Soovin endale ja meile kõigile, et see aasta oleks pühendatud finantsidele!