"Siin võidavad mataronijooksjad': SOLAGROUP partneri Aleksandr Manžula lugu.
Ma olen sündinud ja üles kasvanud Moskvas. Pärast kooli lõpetamist astusin sisse instituuti. Pärast instituudi lõpetamist hakkasin ma töötama fotograaf-disainerina, sain keskmist Venemaa palka 40 000 rubla. Ma sain kiiresti aru, et palgatöötajana ei ole mul perspektiive ja hakkasin muud tulu teenimise võimalusi otsima, mis aitaks mul oma eesmärke saavutada: osta auto, korteri, reisida mööda maailma.
Ma sain crowdinvestingust teada siis, kui see veel isegi ei kandnud sellist nime, sain teada ka suurprojektidest, mida on võimalik selle abil realiseerida. Ühes projektidest ma nägi sellis potentsiaali, nagu Apple ettevõttel, kui see alles sündis. Ma sain aru, et oman võimalust ühineda sellega, kes omab tulevikus suuri perspektiive. Ma arvestasin välja, kui palju pean ma investeerima, et osta algetapi investeerimispaketti, et tulevikus elada tänu selle osaluse dividendidest nii, kuidas ma ise soovin. Ja ma sain aru, et minu palgast jääb väheks. Seoses sellega alustasin ma tööd partnerlusprogrammi projekti raames.
Alguses rääkisin ma projektist tuttavatele, kuid see võttis minult väga palju energiat, samas tulemusi saavutasin ma liiga aeglaselt, ma soovisin kiiremini ja paremini. Seoses sellega hakkasin investeerima oma aega ja jõudu internetiturunduse uuringutesse, tegin oma kodulehekülje, tegin reklaami. Antud strateegia andis tulemusi: ma lõin suure partnerlusstruktuuri.
2017 aastal sai ma teada projektist "Dujunovi mootorid". Uurides projekti üksikasju, missiooni, tutvudes meeskonnaga, ma alustasin tööd siin. Tõepoolest, ma tulin "Dujunovi mootoritesse" mitte nullist, kuid ainult siin sain ma aru partnerluse turunduse mõttest ja minu struktuur hakkas kasvama. Selles projektis oli mul kuni 20 00 paisunud esimene liin. Kuid mulle ei meeldinud, et selleks on vaja teha tööd nagu orav rattas. SOLARGOUP-is hakkasin ma tegema tööd põhjalikult, häälestasin ennast tööks meeskonna liidritega. Selle tulemusena oli esimene liin vähendatud kuni 13 000. Selle eest on minu meeskonnas hetkel kõigest 100 000 partnerit, struktuuri sügavus on üle 30 taseme, minu tulu kasvas mitu korda, ma olen oma eesmärgid realiseerinud.
Mis motiveeris mind oma tegevust jätkata?
Esmaselt idee ja isik, mis seisab selle taga. Mõte sellest, et ma olen sellise suure asja osa, osa innovatsioonist, mille eesmärgiks on elu parandamine ja et ökoloogia omab väga suurt suurt potentsiaali, on väga motiveeriv. Kui see oleks enaeetiline, näiteks tubakavabrik, ma ei hakkaks sellega tegelema. Minu jaoks on algselt tähtis idee.
Järgmiseks motivatsiooniks on raha. Innovatiivne produkt või teenus, mille järele on olemas nõudlus ja mida ei ole turul, omab võimalusi hüppeliseks kasvuks. Need investorid, kes uskusid sellesse algetapil, kasvatavad oma sissetulekut. Ma olen kindel antud tootes ja saan tagada endale ja minu järglastele finantsvabaduse, seda siis kui ettevõte saab edukaks.
Kolmandaks - see on partnerluse programm, tänu millele võib teenida tulu otsekohe. Ma tegin oma valiku kaugtöö ja vaba ajakava kasuks. 15 % tasu esimeselt liinilt - see on väga hea tasu. Piiramatud võimalused kasvuks ja oma meekonna arenguks ning tulu kasvuks - see on hoopis midagi muud, kui raisata oma aega palgatöötajana, oodates palka kuu lõpus.
Hetkel töö tegemiseks projektis "Dujuniovi mootorid" kulutan ma süsteemselt 3 tundi päevas, ning lisaks sellele ka muu vaba aja, mida ma ei raiska teistele suundadele (näiteks fondibörsidele).. Sellest piisab, et lugeda uudiseid, jagada neid ja kirjutada 10 uuele inimesele sotsiaalvõrgustikus.
Millest sain ma kindlasti aru: tulemus partnerlusäris ei tule järgmisel päeval. Mina sai esimesed referaaltasud 3 kuud pärast alustamist. Sprinterid jooksevad kiiremini, kuid võidavad maratonijooksjad, inimesed, kes omavad kannatust ja tegevuskava. Ja need, kes siiralt usuvad ideesse.